Leevijõe küla ajalugu Prindi

Leevijõe MTÜ loomisega hakkas tegutsema ka ajalootoimkond, mis on huvitatud mälestustest meie küla kohta. Kõik, kellel on rääkida põnevaid seiku küla elust ja olemusest, võiks ühendust võtta Marit Puusepaga e-posti aadressil mannu [at] tlu.ee. Vajadusel võib Marit ka ise kohale tulla, et saaks võimalukut palju ja põnevat informatsiooni. Usume, et koos saaksime kokku ühe ülimalt põneva külakroonika ning jagada seda ka meie järgmiste põlvedega.

Seiku külast

Leevi vesiveski 1921-1936

Leevi vesiveski oli kahekordne hoone,  mille juurde kuulusid nii veski- kui ka eluruumid koos ümbritseva maaga. 1921. aastal läks veski uuesti rendile andmisele, kuna selle eelmine omanik, Jüri Lepp, ei soovinud oma rendilepingut pikendada. Enampakkumise kuulutus oli üleval  ajalehe Postimees.

yks

26. mail 1921. aastal renditi veski välja enampakkumise teel 125 000 marga eest Adolf Malleusele.

Malleus ütles rendilepingust lahti, kuna veski ei olnud lubatud seisukorras ning vajas remonti. Samuti pidi veskiüürnik saama kasutada maad, mida uuele üürnikule sellel aastal ei eraldatud. Seega loobus ta veski rentimisest.

21. juunil 1921. aastal kuulutati välja uus enampakkumine Leevi vesiveskile. Vastav kuulutus ilmus uuesti ajalehes Postimees.

kaks

Kuulutusega anti veski rendile kuueks aastaks ning alusrendiks oli 20 000 marka. Seekord lubati enampakkujale juurde anda maad 1922. aastal, mille eest rentnik pidi tasuma rendimaksu üleüldisel alusel. Juhul kui uus rentija otsustas, et ta soovib veskile midagi juurde ehitada, oleks pidanud ta selle eest ise tasuma ning rendilepingu lõppedes oleks uued hooned tasuta riigile läinud. Veski remont, uue veepaisu ehitus ning sisseseadme muretsemine ja juurdeehitus jäi rentniku kanda.

Pakutud rent arvati ümber rukki hinna peale, mille hind oli 6 marka kilogrammi kohta. Kõige kõrgema summa pakkuja oli kohustatud tegema sissemakse. Lisaks sellele pidi vana rentnik olema kolme kõrgema pakkuja hulgas.

Otsuse tegemiseks anti soovijatele pool tundi aega. Selle aja möödudes tuli 7 pakkumist. Neist kõrgeim pakkumine, 51 000 marka, tehti telegrammi teel ja pakkujaks oli Johan Kuhlap. Kuna tal ei olnud võimalust sissemakset teha, siis tegi sissemaksu järgmise kõrgeima pakkumisega mees, kelleks oli J. Rebane. Tema pakkus 41 000 marka. Vana omanik Jüri Lepp oli kolme kõrgema pakkuja seas, kuid ta loobus oma eesõigusest. Seega otsustas  komisjon järgnevalt: „ Leevi veski rentnikuks Kuhlap lugeda, äraütlemise korral veski Rebane´le rendile anda 41 000 marga aastase rendi eest."

4. juulil 1921. aastal andis endine rentnik Jüri Lepp Leevi vesiveski üle, ühes elu- ja kõrvaliste ruumidega (sh tall ja loomalaut), uuele rentnikule Johan Kuhlapile. Koos veskiga anti üle ka inventar, mida kontrolliti koos uue rentnikuga.  Sinna kuulusid veskikivid, kivitõstmise tangid, seibid, laagrid, kotikärud, veeturbiin ja palju muud vajalikku. Olemasoleva inventari koguhinnaks kujunes 33 289 marka.

1921. aasta 29. juunil sõlmis Eesti Vabariigi Põllutööministeerium lepingu Johan Kuhlapiga. Selles kinnitati, et Põllutööministeerium annab Kuhlapile rendile Tartu maakonnas Vastse-Kuuste vallas asuva Leevi vesiveski. Lepingus märgiti ära, et: „Rendiaja lõpul langevad kõik ettevõttega ühenduses olevad, rentniku poolt ehitatud ehitised tasuta riigile." Lisaks pidi rentnik maksma veejõu, hoonete ja sisseseadmete eest. See oli aastas 8500 kg rukki hinda. Rendi maksmine toimus kaks korda aastas. Esimene pool tuli tasuda 1. maiks, teine aga 1. novembriks. Lepingus oli ära märgitud ka viivise maksumus, kui rentnik ei tasu raha õigeaegselt. Renti oli võimalik tasuda rukkiga. Rendileping jõustus pärast Eesti Vabariigi Põllutööministeeriumi kinnitust ning lõppes 1. mail 1927. aastal iga-aastase uuendamisega.

9. novembril 1921. aastal kinnitas Eesti Vabariigi Tsiviilosakond lepingu õigsust ning palus endale saata tulekindlustuse poliisi.

Eesti Kinnituse Selts väljastas 3. augustil 1921. aastal poliisi, millega kinnitas, et Leevi vesiveski on 178 000 marga väärtuses üheksaks kuuks kindlustatud.  Kindlustus kehtis 1922. aasta 1. maini.

Sama aasta septembrikuus pöördus rentnik Kuhlap Tehnika Osakonna Juhatuse poole. Probleemiks oli see, et Kuhlap ei saanud enda valdusesse tervet veski hoonet, kuna veski üks osa oli välja renditud teisele inimesele. Selline punkt lepingus puudus ning Kuhlap soovis, et hooned vabastataks ja talle üle antaks. Põllutööministeeriumist tuli eitav vastus ning soovitus, mitte enam sellise murega nende poole pöörduda, kuna seda oli teinud ka eelmine rentnik. Ministeerium soovitas veski välja rentijal ühte hoonet kahele erinevale isikule mitte välja üürida.

26. oktoobril 1922. aastal pöördus Kuhlap jälle kõrgemate asutuste poole, kuid seekord palus ta luba veski laiendamiseks. Rentnik tahtis veskisse sisse seada riiete vannutamise ja värvimise masinad, ilma et ta peaks veskit ümber ehitama. Selle loa ta sai.

1923. aastal sõlmiti Kuhlapi ja Põllutööministeeriumi vahel uus rendileping maa kohta, mis kuulus veskihoone juurde. Lepingu alusel renditi Kuhlapile 15,70 hektarit maad, millest põllu- ja aiamaad 8,30, heinamaad 2,42 , karjamaad 1,70, metsa 0,85 ja muud maad 2,43 hektarit. Leping koostati üheks aastaks.

5. jaanuaril 1924. aastal pöördus Johan Kuhlap Põllutööministeeriumi Maakorralduse peavalitsuse poole palvega, et ta võiks paigaldada villaketruse sisseseade. Ehituse käigus pidi rentnik müürima kinni aurukatla ning paigaldama kohale jõumasina. Teisele korrusele tahtis rentnik üles seada kraasimise- ja ketrusmasina ning ehitada hoonet läbiva suitsukorstna koos truupahjuga.  Plaani puudulikkuse tõttu Maakorralduse peavalitus ehituse teostamiseks luba ei andud.

p1180365-001

p1180366-001

p1180367-001

Samal aastal soovis Kuhlap vähendada veski rendihinda 20 protsendi võrra, kuna 1921. aastal oli määratud rendi hinnaks 51 000 marka, mis arvutati ümber rukki kilogrammideks. Aga kolm aastat hiljem oli rukki kilohind tõusnud ning uueks rendisummaks kujunes 85 000 marka, mida härra Kuhlap ei olnud nõus maksma. Ta palus seda vähendada. Selle palve peale pani Tartu Maakorralduse Peavalitsus Leevi vesiveskis toime võrdleva rendimääramise, mille tulemuseks oli akt number 1662 ja hoonete hindamise lehed. Akt nr. 1662 leidis, et veski väärtus on 52 751 marka, mis tegi rukkis 5275.1 kg.

Kasutuskõlblike hoonete hindamisleht koostati 1924. aasta esimesel septembril. Koostajateks olid: Tartumaa riigimaade ülema asemik G. Auk, Tartu maakonnavalitsuse esindaja M. Podegrat ja Vastse-Kuuste vallanõukogu esindaja J. Savas. Riigikontrolli esindajat kohal ei olnud.

Siinkohal toob autor välja hoonete välimuse, seisukorra ja suuruse hindamise lehtedelt.  Veskis oli kaks lauta. Esimese lauda ühes pooles hoiti hobuseid, kellega oldi veskile tuldud ning teises pooles loomi ja muud vajalikku. Hobuste pool oli palkidest seintega ja põllukivist alusmüüriga, sellel puudus lagi ja põrand. Hoone oli 9,3 meetrit pikk ja 10,9 meetrit lai ning hõlmas 101,37 ruutmeetrit. Hoone oli keskmises seisukorras. Ehitise teine osa oli palkseinadest, mis asusid põllukivist alusmüüri peal ning lagi oli laudadest. Lauda pikkuseks oli 5,1 meetrit ja laiuseks 10,9 meetrit, pindalaks 55,59 ruutmeetrit. Hoone oli keskmises seisukorras, kuid katus oli vana ja vilets. Kogu hoone pindalaks oli 156,96 ruutmeetrit.

Veski teine laut oli sigade jaoks. Sarnaselt esimese hoonega olid seinad palkidest, mis asusid põllukivist alusmüüri peal ning lagi oli laudadest. Sealauda pikkuseks oli 8,7 meetrit ja laiuseks 7,2 meetrit. Ehitise pindalaks oli 62,64 ruutmeetrit. Hoone katus oli kehvas olukorras, kuid ehitis oli siiski keskmises seisukorras.

Veski juurde kuulus palkidest saun, madala põllukividest alusmüüriga. Lagi ja põrand olid laudadest, kuid põrandalauad olid aastatega ära mädanenud. Saun oli teiste hoonetega võrreldes tunduvalt väiksem. Maja pikkuseks oli 6,1 meetrit ja laiuseks 3,6 meetrit. See tegi hoone pindalaks vaid 21,96 ruutmeetrit. Sarnaselt eelmiste hoonetega, oli ka sauna katus kehvavõitu, kuid ehitis oli muidu keskmises korras. Kokku oli hoonete väärtus hindamise ajal 63 597 marka.

Veskihoone koosnes veskikojast, värvimise,- vannutus- ja eluruumidest. Veskikoda oli põllukivist seintega, mis olid seest- ja väljast krohvitud. Kuid krohv oli osaliselt maha langenud. Põrandad ja laed olid laudadest. Hoone pikkuseks oli 15,6 meetrit ja laiuseks 10,5 meetrit, seega veskikoja pindalaks oli 163,8 ruutmeetrit. Hoone seisukord oli alla keskmise. Veski laepealne oli laudadest seintega ning keskmises seisukorras. Suuruselt oli see sama suur, kui veskikoda, kuna asus koja peal.

Värvimis- ja vannutuskoja seinad olid ehitatud põllukividest ning põrand oli tsemendist. Laes oli poola laudlagi ja seinad olid seest ning väljast krohvitud. Kuid nii nagu eelmises hoones oli krohv kohati maha kukkunud. Ruumi pikkuseks oli 6,9 meetrit ning laiuseks 10,5 meetrit. Värvimis-ja vannutamiskoja pindalaks oli 72,45 ruutmeetrit. Selle ruumi seisukord oli alla keskmise.

Eluruumid asusid kahel korrusel. Esimese korruse eluruumidel olid lubjatud ja krohvitud põllukivist seinad, ruumides oli värvitud laudpõrand, kuid värv oli osaliselt maha kulunud. Laes oli poola laudlagi ning sooja andis punastest pottidest ahi ning telliskividest pliit. Tubadel olid ühe poolega lihtuksed. Ruumide kogupikkuseks oli 13,2 meetrit ja laiuseks 10,5 meetrit. Esimese korruse pindala oli 138,6 ruutmeetrit.

Teise korruse eluruumide seinad olid seest ja väljast krohvitud ja valgendatud. Krohv oli kohati maha kukkunud. Laes oli poola laudlagi, mis oli lubjatud, ning küttekehaks nii nagu alumisel korruselgi oli punastest pottidest ahi. Ülemise korruse eluruumid olid suuremad kui alumise korruse omad. Ruumide pikkuseks oli 20,1 meetrit, laiuseks  10,5 meetrit ning pindalaks 211,05 ruutmeetrit. Kogu hoone katus oli kindlasti alla keskmist seisukorda. Ehitise koguhinnaks määrati 68 605 marka.

Autori arvates oli hoone massiivne, kuid kui sooviti edendada tööstust, pidid selleks olema vastavad ruumid. Ilmselt oli hoone just sellepärast nii halvas korras, et rentnikud olid aastatega vahetunud. Keegi ilmselt ei tahtnud oma raha kulutada hoone korrashoiuks, kuna rendilepingu lõppedes jäi kõik tasuta riigile.

Septembris 1924. aastal sai rentnik Kuhlap vastuse Põllutööministeeriumi maakorralduse peavalituse juhatajalt, milles väideti, et rendi hind ei ole kõrge ja seda ei ole põhjust vähendada. Selline otsus võeti vastu hindamislehtede alusel. Kuhlap sellega rahule ei jäänud ja saatis uue palve sama aasta 24. septembril, milles väitis, et hindamisel on tehtud vigu. Kuhlap põhjendas seda sellega, et sisseseade oli vana ning veski asus keskustest kaugel. Lisaks arvas ta, et oli juba alguses veskit rentides teinud liiga suure pakkumise, lootes sellele, et rukki hind langeb. Valitsus aga hoopis tõstis rukki hinda 40 protsenti. Peale selle väitis Kuhlap, et veski tootlikus ei ole suur ning ta ei ole võimeline nii kõrget renti tasuma. Seega palus ta oma palve uuesti läbi vaadata ja rahuldada. 11.11. 1924. aastal Kuhlapi soov rahuldati ning rendihinda alandati 8500 kg rukki pealt 6800 kg rukki peale.

29. aprillil 1925. aastal kirjutas Kuhlap Maakorralduse Peavalitusele kaebuse veski rendihinna järjekordse tõusu kohta. Summa tekitas Kuhlapile makseraskusi, sest eelnev aasta oli majanduslikult raske ning lisaks sellele oli Kuhlap teinud ka parandus-ja remonditöid. Seega palus ta, et rent ümber arvutataks kuldkroonide alusel, käesoleva aasta kursiga. Sellega nõustuti.

1925. aasta juunis kirjutati Tööstusettevõtete juhatajale, et Leevi veski on väga halvas seisukorras, kuigi see kuulub riigile ja rentnik peaks selle eest hoolitsema. Selle peale lasi juhataja teha veskis kontrolli, mille käigus selgus tõsiasi, et veski oli kokkukukkumise äärel. Juhatus pöördus Johan Kuhlapi poole ning palus tal ära parandada pais, mis lisaks parandamisele nõudis ka kindlustamist. Sisetöödest tuli ette võtta korstna ehitus värvimiskojas, et suurendada ruumi ventilatsiooni. Riidepressimismasina pidi rentnik samuti ümber ehitama, kuna see kahjustas ehitise seinu.

6. juulil 1926. aastal tehti veskis uus ülevaatus, kuna Johan Kuhlapi rendileping hakkas lõppema. Selle eesmärgiks oli uurida veski seisukorda ning tutvuda inventariga. Ülevaatuse tulemusena selgus, et rentnik oli veski majandamisega suurepäraselt hakkama saanud. Lisaks jahu jahvatamisele oli Kuhlap sisse seadnud riiete vannutamise koja ja laualõikamise masinad, mis tasus talle veski rentimise ära. Ainult jahu jahvatamisega poleks Kuhlap veskit suutnud ära majandada, kuna läheduses asus Kiidjärve vesiveski, mis teges samuti vilja jahvatamisega. Hooned olid rentniku poolt  remonditud ja veskihoone katus parandatud. Selle kõige tulemusena tegi Põllutööministeerium Riigikontrolli Tsiviilosakonnale ettepaneku rentida Leevi veski uuesti Johan Kuhlapile 18. aastaks ilma enampakkumiseta. Seekordseks rendihinnaks oli 900 Eesti krooni.

Sellega aga Kuhlap nõus ei olnud, kuna tema arvates oli rendihind järjekordselt liiga kõrge, eelmiste aastate ikalduse pärast. Maakorralduse peavalitus rahuldas ta palve ja rendi hinnaks määrati 680 Eesti krooni aastas, 18 aasta peale.

12. oktoobril 1926. aastal pöördub Kuhlap jälle Maakorralduse peavalitsuse poole, palvega ehitada veski vabadesse ruumidesse meierei. Selle käigus peaks ta kolmele toale uue tsementpõranda valama ja vaheseinale uue ukse panema.

p1180530-001

Samal kuul sai Kuhlap vastuse, et Maakorralduse peavalitusel pole veski vabades ruumides piima meierei avamise vastu mitte midagi.

p1180538-001

1928. aasta algusest läheb aga Johan Kuhlapi äril halvasti, juba veebruarikuus saadetaks talle Riigimaade valitsusest teadaanne, et tal on rent maksmata ja rendile on lisatud viivis. Sama aasta teise makse ajal palus Kuhlap rendi maksmisel pikendust. Pikenduse jooksul suutis ta rendi täies mahus tasuda.

1929. aasta 20. mail, palus Kuhlap luba veski ära ostmiseks. Selle peale tuli talle vastus, et veski on müügile määramise järjekorras, kuid enne müümist tuleb üle vaadata veski seisukord ning see hinnata. Kuna tervet veski hoonet ei olnud võimalik korraga müüa, siis tuli müük teostada võimaluste piires.

Enne müüki tekkis probleem veski juures oleva veepaisuga. Maanteede inspektori ülevaade Leevi vesiveski sillast oli negatiivne, kuna paisumüür lasi vett läbi ning uuristas teed. Lisaks sellele toetus veeväravate rindpalk vanadele palkidele, mis olid juba väsinud, ning uusi tugesid ei olnud lisatud. Peale selle ei olnud sillaalune vee uhtumise vastu kuidagi kaitstud ning vesi oli liiga palju silla kive minema viinud, see põhjustas silla vajumist. Samuti oli vesi kohati samal tasemel teega ning kahjustas teed ja takistas läbipääsu. Kokkuvõtteks  nõudis inspektor vee paisutamise peatamist, kuniks sild on korda tehtud.

Kuhlap venitas tammi parandamisega nii kaua, kuni ta oli veski oma valdusesse saanud.  1932. aasta 30. aprilliks olid asjad jõudnud nii kaugele, et Teedeministeerium pidi Kuhlapiga leidma kokkuleppe silla parandamise asjus, kuna veski pidi samal aastal saama rentniku pärsiomandiks. Kuhlap ostis veski 1695 krooni ja 15 sendi eest. 1933. aastal kindlustas Kuhlap veskikompleksi 4 500 krooni peale. Sealhulgas vesiveski, meierei, värvikoda ja eluruumid kindlustati 3 600 krooni peale, laut-kuur 800 krooni peale ja saun 100 krooni peale.

16. juunil 1933. aastal tegi Johan Kuhlap kinkelepingu, millega kinkis veski oma tütrele Helmi Vreemanile (sündinud Kuhlap). Veski territooriumi suurus kinkimise hetkel oli 15,59 hektarit. Lisaks maale sai pärija kõik hooned ning sisseseaded, mis veskis olid. „Kinkeobjekt on kingisaajale üle antud juba 1. mail 1933. aastal üleandmise päevast alates kannab kingisaaja köik kingiobjektil laskuvad riiklikud ja kogukondlikud maksud ning naturaakohustused ja muud selle koha pidamisega seotud kulud, kuid omastab samast ajast arvates ka köik sellest veskikohast saadavad sissetulekud." „Lepinguosalised hindavad oma puhta sisetunde järgi terve kinke objekti väärtust kuuetuhandele (6.000) krooni peale." Lepingu kulud pidi täitma kingisaaja.

Siinkohal juhib autor tähelepanu sellele, et paberimajandus ja tegelikkus ei käinud käsi-käes. Kinkeleping tehti hiljem, kui toimus veski üleandmine. See oli autori arvates tol ajal täiesti tavaline, sest kirjavahetus ning lepingute tegemine võttis aega igas eluvaldkonnas.

22. aprillil 1936. aastal saadab Helmi Veermaa (endine Vreeman), avalduse Põllutööministeeriumile, milles avaldas soovi temale kuuluvat veskikohta maha müüa. Avalduse saatis ta sellepärast, et ostu-müügi lepingu kohaselt oli Põllutööministeerium eelisjärjekorras koha ostmisel. Nii sooviski Proua Veermaa teada, kas Põllutööministeerium kavatseb kasutada oma eesõigust. Võõrandamisloa sai Veermaa juba samal kuul.

Mõni aeg hiljem sõlmib Veermaa ostu-müügi lepingu Peeter Jegorov-Gradussoviga. Millega ta müüs Leevi vesiveski mehele 23 000 krooni eest. Selle lepingu alusel langesid Jegorov-Gradussovile samad õigused ja kohustused, mis olid ka Helmi Veermaal. Lepingusse oli lisatud, et ostja sai enda valdusesse ainult hooned ja maad, aga tööstuslikkude ettevõtete sisseseade ja masinad ei olnud ostuga kaasnev vara.

 

 

Leevi karjamõisa lagunemine

Leevi mõis kuulus Vastse-Kuuste mõisa koosseisu. 1971. aastal tehti Eesti NSV mõisate esialge ülevaatus ning seal kirjeldati ka Leevi karjamõisat. Karjamõisa peahoone oli ühekordne puithoone, mis ilmselt pärines kodanlikust perioodist ning seal oli tehtud rekonstrueerimisi. Sellel hoonel olid lakatoad. Kaasajal oli veel muudatusi tehtud, näiteks telliskivivooder ja eterniitkatus. Kõrvalhoonetest olid alles mõned vanemad tellis-ja maakivist hoonete vundamendid, mida kohalikud inimesed olid kasutanud uute ehituste jaoks. Mõisapark oli väike ning seal kasvasid vabalt paiknevad pärnad, vahtrad ja siberi nulud. Maantee ääres asus kaskedest puiestee, mis ei ole kuigi hästi säilinud.

Leevi mõisa lagunemine sai alguse 1922. aastal. Planeerimise põhjuseks oli Eesti Vabariigi iseseisvumine ning sellest lähtuvalt 1919. aastal läbiviidud maareform ehk maauuendus Eestis. Reformiga kaotati mõisahärrade mõjuvõim ning mõisad läksid riigi valdusesse tagasi. Sel ajal oli tõsine maapuudus talupoegade seas. „Selle ebaloomuliku olukorda pidi maauuendus muutma. Maanälja kustutamine, maa andmine tagasi otsekohe harijate kätte, ühtlasi ajaloolise ülekohtu heakstegemine, see oli maauuenduse esimeseks ülesandeks."

4. detsembril 1922. aastal esitati Leevi mõisa planeerimise kava Reinhold Kilgi kaupluses. Kava oli kokkuseadnud J. Hannus, kes oli Põllutööministeeriumi maamõõtja. Kava esituse juures olid ka 9. ringkonna valitseja  Adamson, Ahja Metskonna II jaoskonna metsnik August Kottis ning Vastse-Kuuste vallanõukogu esindaja Johan Marga. Esitusest oli teada antud  tolle aegsetele mõisa maarentnikele, kellest kohale oli tulnud 24 inimest.

Leevi karjamõisast oli planeeritud 20 üksust 25 tükist, mis pidi loodama 298,70 hektarist. Mõisa maast loodi 17 normaaltalu ja 3 käsitöölise kohta. Kahehobuse talusid, mille keskmiseks suuruseks oli 13,17 hektarit loodi 11 tükki ning ühehobuse talusid 6 tükki. Leevi mõisa peahoone jagati kaheks krundiks. Lisaks sellele korrastati planeerimise käigus vana tee, mis oli mõisavalitsuse poolt hävitatud.  Selle tee planeerimiseks saadeti vastav kiri ka Tartu Maakonna Maakorralduse Nõukogule, milles seisis järgmine tekst: „ Endine mõisa omanik kündis Leevi mõisast viiva külavahe tee Leevi külas üles. Kuna see tee praegu kaardil seisab. Wallavalitus palub see küla vahetee mõisa planeerimise korral alles jätta."

Mõningad rentnikud nagu näiteks Reinhold Kilk ja Kusta Sokk soovisid maade planeerimise käigus endale maad juurde saada. Reinhold Kilk kirjutas 2. novembril 1922. aastal maamõõtjale kirja, kus soovis juurde saada maad, kuna tema oma renditalu kohale juba endale korraliku maja ehitanud koos kõrvalhoonetega. Lisaks sellele oli tal ka muretsetud juba kari ja hobused, millega ta saaks harida kahehobuse talu.

Lisaks nendele muudatustele tehti mitmed talukohad võrdsemaks. Naabrite vahel jaotati ära kruntidel olevad hooned. Proteste planeerimise koosolekul ei esitatud ning tollel hetkel olid kohalviibijad rahul.

Päevade möödudes selgus siiski, et mõned külaelanikud ei olnud rahul maaplaneerimise plaaniga. Näiteks 10. detsembril pöördusid mõisa endised töölised Tartu Maakonna Planeerimise komisjoni poole murega, et nad on kaua aega mõisa maad  harinud ning soovivad nüüd maade jagamisel ka endale maad saada. 11. detsembril 1922. aastal kirjutasid Adolf Parm, Hans Kaaver ja veel üks külaelanik kaebuse  komisjonile, kus nad ei olnud rahul sellega, et nende naaberkrundid olid meeste endi kruntidest suuremad.

9. veebruaril 1923. aastal vaadati Leevi karjamõisa planeerimise kava läbi. See toimus uue väljakuulutatud täiendatud maareformi teostamise alusel. Seal vaadati üle ka eelpool mainitud kaebused ning otsustati nende üle järgmiselt. Mõisatööliste palve rahuldati ning nad said endale maad, kuid teine palve, mille esitasid Adolf Parm ja teised külamehed, lükati tagasi, kuna see ei olnud piisavalt otstarbekas.

Sellega siiski veel maade jagamine ei lõppenud. Eraldi on allikas kirjutatud maamõõtja Johann Tamme Leevi karjamõisast planeeritud kruntide number 118, 121, 124, 126 ja 129 ning juuredelõige nr 118a tükeldamise algtoimetusest. 7. juunil 1924. aastal saatis Ringkonna valitseja Tammele andmed kruntide kohta, mis tuleks maamõõtmise käigus ära tükeldada. Nende kruntide kohta esitatud palved olid ennist juba läbi vaadatud ja rahuldatud, kuid maad ei olnud veel sisse mõõdetud. Selle nõude tulemusena koostas maamõõtja Tamm esilduse akti, mille tulemusena krunt number 118 ja 118a said tükeldatud nii, et põld jagati pooleks ning heina-ja karjamaa oli mõlemal krundil sama suur. Krunt number 121 jagati viieks võrdse suurusega krundiks endiste mõisatöötajate vahel. Sama tehti ka krundiga number 124, kuid see jagati kolme isiku vahel. Pooleks jagati ka krundid number 126 ning 129. Nende kruntidega oli seotud 12 külaelaniku ja maasoovijat.

Sama aasta 29. septembril, mis eelmises lõigus mainitud, kinnitas Tartu Maakonna Planeerimise komisjon maade jagamise seaduslikuks.

Allikaid analüüsides julgeb autor väita, et 1924. aastal maa jagamine veel ei lõppenud, sest hilisemal ajal tuli välja mitmeid probleeme erinevate kruntidega. Näiteks 1. märtsil 1926. aastal, kirjutas Hans Kaaver Kambja ringkonna valitsejale palve, kus soovis tee loomist, et ta saaks suvel oma heinamaa pealt heina kätte. Vals kirjutas samal ajal palve selle kohta, et tema krundi külge saaks liidetud riigile kuuluv metsa-ja heinamaa. Veski rentnik Johan Kuhlap esitas palve, et veskit ümbritsevate kruntide küljest võiks veskile maad juurde anda, selleks et asutuse töökoormust suurendada. Probleem seisnes selles, et veski tegevuse tõttu ujutati läheduses olevate kruntide heinamaad mingil määral üle ning kuna need maad pidid minema müügiks, siis võis tekkida probleeme uute omanikega. Kruntide maa vähendamisega aga ei olnud nõus naabertalude omanikud.

30. novembril 1931. aastal esitas Põllutööministeeriumi maamõõtja K. Mõrd Leevi asunduse lõpliku korraldamise kava, mille loomisel oli arvestatud eelmainitud kaebustega. Veski poolt üleujutatud heinamaa jäeti õige krundi külge, kuid nimetati ümber kasutuskõlbmatuks maaks. Veskile maad juurde ei antud. Samuti lükati tagasi Hans Kaaveri ja Kusta Valsi palved tee planeerimise ja maa juurde saamise asjus riigimaa arvelt.

Eelmainitud otsustega aga ei olnud rahul kõik osapooled. Nimelt arvasid Kristjan Aren, Peeter Aleksanderson ja August Pille, et neile on maa kõlbmatuks kuulutamise otsusega liiga tehtud ning nad nõudsid maad juurde Vastse-Kuuste asunduse territooriumi arvelt. Samuti avaldas rahulolematust Kusta Vals, kes esitas uue palvekirja, kuna tema krunt oli liiga väike.

Autor ei saa tõestada nende palvete rahuldamist, kuna arhiiviallikad on puudulikud. Kuid võib arvata, et nende soove siiski ei rahuldatud, sest järgnevate allikate põhjal oli Kusta Valsi krunt sama väike ning teiste eelpool nimetatud inimeste kruntidel asetses ka järgnevates dokumentides kõlbmatuid maid.

p1180851

 

p1180852

 

p1180853

p1180854

 



 

 

Uudised

Web by Maxi